Pilvisel ja külmal maikuu alguse päeval on Kasealuse talu köögis soe. Mitte ainult sellepärast, et pliit ja ahi on siin igapäevased töökaaslased, vaid ka seetõttu, et kogu ruumis on midagi koduselt rahulikku. Laual ootab kringel, kohv aurab tassides ning õhus on just see lõhn, mida ei saa kunstlikult tekitada – päris koduköögi, värske küpsetise ja külalislahkuse lõhn.
Just selles köögis tegutseb Kastre valla aasta naiseks valitud Külli Dubolazov, paljudele tuttavam hoopis nimega Külli Kringel. Nii teda tuntaksegi. „Ikka Külli Kringel,“ ütleb ta muiates, kui küsin, kuidas ta end võõrale inimesele tutvustaks. „Isegi tütre sõbrannad teavad, et oi, tere, Külli Kringel.“
Kasealuse talu ei ole aga ainult kringlite, pavlovate ja saiakeste paik. Hoovis on kasvuhoone, taimed, väike põllulapp, linnukasvatus, jänesed ja kõik see muu, mis ühe tegusa maamajapidamise juurde käib. Külli abikaasa Ivar, endine politseinik ja praegune pensionipõlve nautiv linnukasvatuse entusiast, ütleb naljaga pooleks, et tema roll Külli tegemistes on olla degusteerija, logistikaosakond ja vajadusel abitööjõud. „Mul on probleeme sellega, et kehakaalus püsida – mina pean siin degusteerima,“ viskab ta nalja.
Külli ise ütleb, et praegu on küpsetamine tema põhitegevus. Päevad algavad tellimuste järgi. Mõni hommik kell kuus, mõni veel varem. „Mõni päev õnnestub kella üheksani magada,“ ütleb ta. „Neid päevi kisub väheks, aga mõned trehvavad. Tavaliselt on hommikul esimene asi, et taigen segama.“
Aasta lõpp ja veebruar, kus üksteise otsa satuvad vastlapäev, sõbrapäev ja muud tähtpäevad, on Külli sõnul päris hullumaja. Kevad on veidi rahulikum, aga mitte vaikne. Sest kui parasjagu ahjus kringlid ei kerki, on õues muud kevadised tööd. „Ega ma ei tahagi päris nii, et kakskümmend neli seitse kogu aeg küpsetan. Natuke tahaks hingata ka,“ ütleb ta.
Koduköögist kasvanud oma ettevõtmine
Küpsetamine ei ole Küllile juhuslik hobi, mis ühel hetkel suureks kasvas. Ta on seda ametit õppinud ning teinud kogu elu. Tallinnas ETKVL-i kutsekeskkoolis omandatud pagaritarkused viisid ta esimesele töökohale Tartusse restoran Tarvase pagaritsehhi. Hiljem tuli aastaid tööd Lohkvas ühes pagariäris. Kui see töökoht ühel hetkel kadus, jäid alles kliendid, kes ei tahtnud Külli tehtust loobuda. Nii hakkas vaikselt kuju võtma oma kodune küpsetamine.
„Sealt jäid mingisugused kliendid mulle ja siis ma hakkasingi niimoodi vaikselt kodus tegema,“ meenutab Külli. Alguses käis ta veel poole kohaga tööl, küpsetas kõrvalt ning pidas aru, kas ja kuidas sellest võiks saada päris oma asi. „Siis tekkis ikka mingi aeg see, et aga miks ma sinna tööle enam lähen,“ ütleb ta.
Oma ettevõtmist ei ole ta tahtnud kunagi liiga suureks ajada. Koduköök sobib talle hästi just sellisena, nagu see on – piisavalt suur, oma rütmiga ja ilma liigse saginata. Lapsed on kodust välja kasvanud ning kui küpsetamine käib, teab ka Ivar, et köök on sel hetkel Külli tööruum. „Võtab oma kohvitassi ja läheb tuppa tagasi,“ naerab Külli.
Külli Kringli tellimused jõuavad temani peamiselt oma valla inimestelt. Helistatakse, kirjutatakse, lepitakse aeg kokku ja tullakse järele. Kõik on kirjas vanas heas kalendermärkmikus. „Mul on ministri päevik,“ ütleb Külli ja näitab kalendrit, kuhu tellimused korralikult ritta seatud. Telefon, sõnumid ja kalender – nii see süsteem toimibki.
Suurtele laatadele ta kuigi sageli ei kipu. „See on väga väsitav,“ ütleb ta ausalt. Kõige mugavam on siis, kui inimene tellib, tuleb koju järele ja viib ära. Mõnikord viib Külli ka ise kohale, kui vaja. Ja kui ise ka ikka ei saa, tõttab abikaasa Ivar appi. Kohalikud laadad ja toidupäevad on siiski omaette rõõm, sest seal tunnevad inimesed juba nii tegijat kui ka maitset.
Lihtsad maitsed, palju võid ja aus tooraine
Mis siis on Külli Kringli firmamärk? Paljud nimetaksid ilmselt pavlovat. Külli ise lisab kohe, et nüüd on esile kerkinud ka puffid – uuema aja krõbeda koorikuga kohupiimataskud, mille tegemiseni ta jõudis ühe tuttava sünnipäeva kaudu. „Lihtsalt internetist võtsin retsepti ja katsetasin,“ räägib ta. „Ja nüüd on läinud niimoodi, et need peavad olema kaasas, kui kuskil käin.“
Ometi jääb Külli küpsetiste põhiolemus lihtsaks ja koduseks. Ta ei tee uhkeid pildiga torte ega üleliia peeneid kaunistusi. Tema jaoks peab asi olema päris. „Mina teen lihtsaid, tavalisi koduseid asju. Ei kasuta säilitusaineid ega mingisuguseid asju, mis hoiavad vormi või hoiavad ilusad. Kui ta on vahukoor, siis ta ongi vahukoor, seal ei ole mingit jama sees,“ ütleb ta.
Ja kringli puhul kehtib lihtne reegel: „Mida rohkem võid, seda parem.“
Pagari ja linnukasvataja multimajapidamine
Kasealuse talus ei piirdu tegemised aga kaugeltki ainult köögiga. Kevadel on talu ühes otsas asuv „tibula“ täis elu. Inkubaatorid töötavad, tibud sirguvad ning lisaks kanadele on majapidamises haned, kalkunid, pardid, pärlkanad, vutid ja küülikud. Külli ütleb enda kohta naerdes, et on tõesti nagu Hunt Kriimsilm. „Vahepeal ongi niimoodi, et vaatan, kuhu poole jooksma peab,“ ütleb ta.
Selle kohta on tal rääkida ka tabav lugu. Ühel hetkel helistas inimene ja ütles, et seisab autoga värava taga ning tuli järele. „Ma ütlesin, et okei, ma keeran kähku paberisse,“ meenutab Külli. Tema mõtles kringlit. Värava taga ootaja mõtles tibusid. „Tema mõtles, et huvitav, miks neid tibusid paberisse peab panema.“
Külli ja Ivari elu ongi kahe maailma põimumine: pagar ja linnukasvataja. Või nagu Külli ise ütleb: „Pagar ja linnukasvataja said kokku ja nüüd ongi selline multimajapidamine.“
Külli ja Ivari juttu kuuldes saab kiiresti selgeks, et Kasealuse talu ei püsi üleval ühe inimese jõul. Külli veab küpsetamist, Ivar suuresti linnumajandust, aga tegelikult tehakse kõike koos ja üksteise kõrval. Ivar meenutab, kuidas linnukasvatus on aastaid olnud nende elu loomulik osa ning kuidas ka koroonaajal puhkes tõeline kanade ja tibude buum. Inimesed jäid koju ning paljudel tekkis soov endale linnud võtta.
Talu on avatud olnud ka Avatud talude päevadel. Esimesel korral tuli rahvast nii palju, et see üllatas kõiki. „Meil oli vist kaheksasada inimest,“ meenutab Külli. Järjekord oli pikk, autod täitsid teeääri ning Külli vaatas köögiaknast välja ja mõtles, et tõmmake kardinad ette – muidu ei julge enam küpsetadagi. Teisel korral valmistuti juba liikluskorralduse ja märkidega, kuid töömaht oli nii suur, et lõpuks otsustati sellist ettevõtmist enam mitte ette võtta. „Me võtsime lihtsalt asja liiga tõsiselt,“ ütleb Ivar.
Aasta naine, kes lihtsalt teeb oma asja
Tõsiselt võtavad nad tegelikult kõike. Kui teha, siis korralikult. Kui küpsetada, siis päris toorainest. Kui kasvatada, siis nii, et linnul oleks hea ja inimesel oleks hiljem aus toit laual. Ivar ütleb, et nende linnukasvatuses on isegi väike toidujulgeoleku mõõde. Kui keldris on kartul, õues linnud ja munad olemas, on elus kindlam tunne.
Külli maailm ei mahu siiski ainult kööki ja taluõuele. Ta tunnistab, et vajab aeg-ajalt ka kodust välja saamist. „Kodust peab vahepeal välja saama. Minule annab see energiat,“ ütleb ta. Teater, kontsert, spaapäev või soojal maal varvaste leotamine – kõik see aitab uuesti jaksu koguda. Kasealuse elu juures pole aga ka puhkamine päris lihtne. Linnud vajavad talitamist iga päev ning kahekesi pikemalt ära minna on keeruline. „Spaas saab ära talvel käia, kui linnud väljas ei ole ja tibusid ei ole,“ räägib Külli. „Talitad linnud ära, käid spaas ära ja hommikuks tuled tagasi. Spaast tuled ja lähed lauta.“
Selles lauses on midagi Küllile väga iseloomulikku. Huumorit, leppimist ja tegutsemist. Ta ei tee endast kangelast, kuigi kõrvalt vaadates võiks seda kergesti teha. Samas tunnistab ta, et vahel hakkab tervis lonkama ja kõike ei jõua enam nii palju kui varem. Aga samas on ka selge, et päriselt paigal ta püsida ei oska. „Ega me oleme siin arutanud ka seda koomale tõmbamist, aga siis hakkab jälle kahju millestki või kellestki (loomad, linnud) loobuda. Ja nii ta jääbki.“
Külli valimine Kastre valla aasta naiseks ei tulnud tema enda sõnul sugugi seetõttu, et ta oleks seda otsinud. Pigem on ta aastaid lihtsalt toimetanud, aidanud, küpsetanud, toetanud ja olnud kohal. Kui küsida, kust tuleb see rõõmus ja abivalmis olek, mille pärast teda märgatakse, vastab Külli talle omase huumoriga: „Mulle räägitakse küll kodus, et ma ei ole üldse positiivne inimene,“ naerab ta.
Kasealuse talu köögist lahkudes jääb tunne, et see paik on palju enamat kui ühe ettevõtte aadress. See on kodu, töökoht, talumajapidamine, kohtumispaik ja omamoodi väike maailm, kus iga päev segunevad taignalõhn ja linnukisa ning sinna oodatud külalised. Kes kringli või piruka järgi või kes tuli linnutibusid uudistama.
Külli puhul on näha, et lihtsast ideest on kasvanud midagi palju suuremat. Mitte tingimata mõõtmetelt, vaid tähenduselt. Üks koduköök, üks kalender, üks kringlilõhnaline maja ja üks naine, keda kogukond tunneb, usaldab ja hindab.
Ja kui kohalik inimene ütleb „Kasealuse talu“ või „Külli Kringel“, siis teatakse täpselt, kellest ja millest jutt käib.
Mäksa Maanaiste Selts valis valis kevade alguses Kastre valla aasta naiseks Kasealuse talu perenaise ja kogenud pagari Külli Dubolazovi.
Lugu ilmus “Meie Kastre” mai 2026 numbris.